2 Ketzi

Astun Ketziga koos lifti ja järsku on seal 2 Ketzi... Küsin: "Miks teid 2 on?"
Nemad hakkavad naerma ja siis ma taipan, et üks neist on lihtsalt väga Ketzi nägu. Piinlik.

Õudukaõhtu (hommik)

Milline uni jääks paremini meelde kui õudukas? Seekord siis ajas mind ja mu sõbrantsi taga organivaras, kes tahtis meie neere varastada. Pärast metsikut jooksmist, peitmist, ülesleidmist, põgenemist, jooksmist, jooksmist ja veel kord jooksmist ärkasin, pulss laes ja korralikult hingeldades.
Kui mõni kord pärast hirmuund jääb hirmutunne sisse veel päris mõneks ajaks, siis õnneks seekordne ärkamine oli stiilis "thank-god-it-was-just-a-dream"...

Torm

Sõidsin laevaga. Või no pigem oli see jaht ja sõitsime jõel. Mingi perekonnaga, ma ei tea, kes need olid, aga unes ma neid tundsin. Ja kuidagi me teadsime, et meid ootab ees tori kätte jäämine ja et selle käigus laseb üks tüüp maha millegipärast ühe lapse (kogemata). See oli nagu mingisugune ennustus siis.
Ja nii me üritasime tormi eest pääseda. Tundus, nagu me oleks pääsenud, torm oli jõe ühes osas, aga selle eest saime plehku. Kusjuures tormi tundsimeära nii, et oli üks mees, kes selle tormiga kaasas käis (või ta oligi torm, ma ei tea täpselt), aa igatahes ta nipsutas sõrmi ja see vist tekitaski tormi.
Ja just kui me arvasime, et oleme pääsenud, nägime tumenevat taevast ja vihmapiisku ja seda meest, tuli välja, et olime jõele ringi nagu peale teinud ja sellesse kohta tagasi jõudnud, kus torm oli. Üritasime jälle tormi eest põgeneda. Aga nüüd järsku oli meil sõiduvahendiks jahi asemel hoobis hobuvanker. Alguses oli hobune tubli tormi eest ära jooksmisel, kuid lõpuks kukkus kurnatult maha. Ta tahtis süüa.

Õnneks ma ärkasin siis. Tore, et ma ei näinud, mis oleks saanud, kui torm meid kätte oleks saanud.

Jube reaalne

Kuna eile murdis uni mu juba õhtul kell 21, siis nägin vist varsti juba unenägusid. Kuna kell 3.30 helises mu telefon ja jutustasin oma 5 minutit, siis läkski mu uni ära ja tagasi ei tulnud enam tükk aega.. Mõtlesin juba, et äkki peakski ärkama.. Aga varsti siiski jäin jälle magama ja siis hakkas jubedus pihta.
Algasid unenäod, mis olid nii hullult reaalsusega segatud, et ma ei jaganud ära, kas nüüd on uni või mitte. Unes oli mu tuba pisut suurem ja oli öö ja nuka taga oli üks voodi veel ja seal magas üks tüüp. No üks inimene, keda ma tean, aga ei tunne..Ma ikka suht ehmatasin, sel hetkel jõudis mulle kohale, et tegelikult PEAB see uni olema.. Aga kõik oli täiesti reaalne, kõik piirjooned selged, kõik kõik, mitte miski ei andnud märku, et see oleks uni. Välja arvatud see tüüp ühes voodis..
Ma mäletan, et ma ütlesin endale: "issand kui reaalne see kõik on" ja siis võtsin selle tüübi juustest kinni ja sakutasin millegipärast.. No raputasin ta pead... Tundsin täpselt juukseid oma käes.. Ma mitte ainult ei näinud, vaid ka tundsin kõiki asju väga reaalselt. Ja see oli nii hirmus, ma kartsin täiega.
Järgnev kordus mitu korda: ärkasin üles unest, leidsin jälle midagi ebareaalset (aga siiski väga reaalset), sain aru, et tegelikult ma ikkagi ei ärganud veel üles ja ärkasin üles ja nii edasi. Kuni lõpuks siis ärkasin päriselt ja see oli tohutu kergendus. Aga kuna kell oli ikkagi veel vähe, siis pidin riskima uuesti magama jäämisega. Aga siis vist läks kõik juba õnneks.

Tiiger ja Hispaania (täiend)

Olin Barcelonas lennukis, ootasin, et koju saaks. Korrakästi juba turvavööd kinnitada, aga millegipärast lennuk ikka õhku veel ei tõusnud. Mõtlesin siis, et lähen käin wc-s ära, aga muidugi mitte lennukis, vaid lennujaamas. Läksin siis ja kui tagasi jõudsin, oli loomulikult lennuk minema lennanud. Küsisin mingite pilteimüüjate käest, et kas lendas minema ja mingeid muid asju ka ja poole peal vahetasime inglise keele eesti keele vastu, sest see inimene oli tegelt eestlane. Siis ta käis korra ära ja kui tagasi tuli, unustas ära, et ma eestlane olen, hakkas minuga inglise keeles rääkima ja siis oma kolleegigarääkis naeratades eesti keeles, et kui jobu ma olen. Siis tuletasin talle meelde, et ma saan eesti keelest aru ja me kõik naersime.:D Ta ei olnud paha naine.
Igatahes ma otsustasin Hispaaniasse jääda mingi nädalakeseks. Muidugi kõik mu pagas oli minema lennanud.

Kodus oli meil kodustatud tiiger. Selline hästi suur ja ilus. Ja kuulas paremini sõna kui Bella. Ikkagi ma kartsin teda pisut, metsloom ju ikkagi. Ja vahepeal tal tulid ikka metsikud hood peale ka, näiteks siis kui ma parajasti teda kallistasin, siis ta hüppas mulle kaela, jättis sinna 3-4 küünekriimustust (või olid need hmabad?) ja ma mõtlesin,et peame ta vist ikka igaks juhuks ära andma, ei tea, mida ta veel teha võib. Aga kahju oli, sest pärast seda kaela kallale hüppamist oli tal oma käitumise pärast ääretult kahju ja oli näha, et ta kahetses seda tõsiselt. Ta ei tahtnud midagi halba, aga ta ei saanud sinna lihtsalt midagi teha: instinktid...



Järgmisel päeval rääkis Ester, kuidas Riia lennujaamas kuulutati välja mingid nimed ja öeldi et minge oma väravasse ja nii mitu korda ja lõpuks öeldi taas need nimed ja et te jäite lennust maha...
Samuti vaatasime Mirjamiga filmi "Pohmakas", kus tsillis meestega koos kodustatud tiiger... Ka ründas vahepeal ja ühele tüübile tekitas tiiger küüne (või hamba?) jäljed kaelale. Täpselt nagu mu unes minule...

Praktikandid

Alles eile oli mu hambaarstiks mingi praktikant, kes ei jaganud midagi, mis ta tgema peab, kui täna oli meie lennureisil praktikandist piloot. (Tundus, et sama inimene, kes eile hambaarsti ametit proovis).
Esimene õhkutõus ebaõnnestus, teise tegime kitsal linnatänaval, tundus, et kõik läks hästi, kuni kapten ütles, et kukume paremale, hoidke kinni.
See ei olnud küll oluline kukkumine, kuid siiski rammisime ühte majja sisse. See oli vist mingisugune kool, osad inimesed jooksid lapsi päästma sealt. Ühel hetkel, kui tahtsin ka abikäe anda, ei olnud seal enam ühtegi last, see oli päris hirmus. Lennuki ümber askeldasid ainult mingisugused pahade kavatsustega vanamehed. Üritasin nende eest põgeneda joostes, aga neid oli palju. Jooksin mäest üles, sest tundus, et seal kusagil on väljapääs. Tegelikult ei olnud kusagil väljapääsu, vaid jooksin lihtsalt mäkke, mis läks järjest kaljusemaks.
Mõne mehe käest pääsesin, kuna teesklesin lonkamist - see tegi mind omaks, kuna nad olid vist kõik invaliidid (?) Ma ei tea, kuidas nad siis mulle järgi said joosta üldse..

Üsna tavalised uned

Eile unes sõbrustasin Madonnaga ja täna viskas mind Aivar Riisalu kiviga, kuna üritasin teda fotografeerida 9. korruse aknast, astusin sammu aknast eemale, kivi tabas
nneks vaid aknalauda.