Õudukaõhtu (hommik)

Milline uni jääks paremini meelde kui õudukas? Seekord siis ajas mind ja mu sõbrantsi taga organivaras, kes tahtis meie neere varastada. Pärast metsikut jooksmist, peitmist, ülesleidmist, põgenemist, jooksmist, jooksmist ja veel kord jooksmist ärkasin, pulss laes ja korralikult hingeldades.
Kui mõni kord pärast hirmuund jääb hirmutunne sisse veel päris mõneks ajaks, siis õnneks seekordne ärkamine oli stiilis "thank-god-it-was-just-a-dream"...

Torm

Sõidsin laevaga. Või no pigem oli see jaht ja sõitsime jõel. Mingi perekonnaga, ma ei tea, kes need olid, aga unes ma neid tundsin. Ja kuidagi me teadsime, et meid ootab ees tori kätte jäämine ja et selle käigus laseb üks tüüp maha millegipärast ühe lapse (kogemata). See oli nagu mingisugune ennustus siis.
Ja nii me üritasime tormi eest pääseda. Tundus, nagu me oleks pääsenud, torm oli jõe ühes osas, aga selle eest saime plehku. Kusjuures tormi tundsimeära nii, et oli üks mees, kes selle tormiga kaasas käis (või ta oligi torm, ma ei tea täpselt), aa igatahes ta nipsutas sõrmi ja see vist tekitaski tormi.
Ja just kui me arvasime, et oleme pääsenud, nägime tumenevat taevast ja vihmapiisku ja seda meest, tuli välja, et olime jõele ringi nagu peale teinud ja sellesse kohta tagasi jõudnud, kus torm oli. Üritasime jälle tormi eest põgeneda. Aga nüüd järsku oli meil sõiduvahendiks jahi asemel hoobis hobuvanker. Alguses oli hobune tubli tormi eest ära jooksmisel, kuid lõpuks kukkus kurnatult maha. Ta tahtis süüa.

Õnneks ma ärkasin siis. Tore, et ma ei näinud, mis oleks saanud, kui torm meid kätte oleks saanud.

Jube reaalne

Kuna eile murdis uni mu juba õhtul kell 21, siis nägin vist varsti juba unenägusid. Kuna kell 3.30 helises mu telefon ja jutustasin oma 5 minutit, siis läkski mu uni ära ja tagasi ei tulnud enam tükk aega.. Mõtlesin juba, et äkki peakski ärkama.. Aga varsti siiski jäin jälle magama ja siis hakkas jubedus pihta.
Algasid unenäod, mis olid nii hullult reaalsusega segatud, et ma ei jaganud ära, kas nüüd on uni või mitte. Unes oli mu tuba pisut suurem ja oli öö ja nuka taga oli üks voodi veel ja seal magas üks tüüp. No üks inimene, keda ma tean, aga ei tunne..Ma ikka suht ehmatasin, sel hetkel jõudis mulle kohale, et tegelikult PEAB see uni olema.. Aga kõik oli täiesti reaalne, kõik piirjooned selged, kõik kõik, mitte miski ei andnud märku, et see oleks uni. Välja arvatud see tüüp ühes voodis..
Ma mäletan, et ma ütlesin endale: "issand kui reaalne see kõik on" ja siis võtsin selle tüübi juustest kinni ja sakutasin millegipärast.. No raputasin ta pead... Tundsin täpselt juukseid oma käes.. Ma mitte ainult ei näinud, vaid ka tundsin kõiki asju väga reaalselt. Ja see oli nii hirmus, ma kartsin täiega.
Järgnev kordus mitu korda: ärkasin üles unest, leidsin jälle midagi ebareaalset (aga siiski väga reaalset), sain aru, et tegelikult ma ikkagi ei ärganud veel üles ja ärkasin üles ja nii edasi. Kuni lõpuks siis ärkasin päriselt ja see oli tohutu kergendus. Aga kuna kell oli ikkagi veel vähe, siis pidin riskima uuesti magama jäämisega. Aga siis vist läks kõik juba õnneks.

Tiiger ja Hispaania (täiend)

Olin Barcelonas lennukis, ootasin, et koju saaks. Korrakästi juba turvavööd kinnitada, aga millegipärast lennuk ikka õhku veel ei tõusnud. Mõtlesin siis, et lähen käin wc-s ära, aga muidugi mitte lennukis, vaid lennujaamas. Läksin siis ja kui tagasi jõudsin, oli loomulikult lennuk minema lennanud. Küsisin mingite pilteimüüjate käest, et kas lendas minema ja mingeid muid asju ka ja poole peal vahetasime inglise keele eesti keele vastu, sest see inimene oli tegelt eestlane. Siis ta käis korra ära ja kui tagasi tuli, unustas ära, et ma eestlane olen, hakkas minuga inglise keeles rääkima ja siis oma kolleegigarääkis naeratades eesti keeles, et kui jobu ma olen. Siis tuletasin talle meelde, et ma saan eesti keelest aru ja me kõik naersime.:D Ta ei olnud paha naine.
Igatahes ma otsustasin Hispaaniasse jääda mingi nädalakeseks. Muidugi kõik mu pagas oli minema lennanud.

Kodus oli meil kodustatud tiiger. Selline hästi suur ja ilus. Ja kuulas paremini sõna kui Bella. Ikkagi ma kartsin teda pisut, metsloom ju ikkagi. Ja vahepeal tal tulid ikka metsikud hood peale ka, näiteks siis kui ma parajasti teda kallistasin, siis ta hüppas mulle kaela, jättis sinna 3-4 küünekriimustust (või olid need hmabad?) ja ma mõtlesin,et peame ta vist ikka igaks juhuks ära andma, ei tea, mida ta veel teha võib. Aga kahju oli, sest pärast seda kaela kallale hüppamist oli tal oma käitumise pärast ääretult kahju ja oli näha, et ta kahetses seda tõsiselt. Ta ei tahtnud midagi halba, aga ta ei saanud sinna lihtsalt midagi teha: instinktid...



Järgmisel päeval rääkis Ester, kuidas Riia lennujaamas kuulutati välja mingid nimed ja öeldi et minge oma väravasse ja nii mitu korda ja lõpuks öeldi taas need nimed ja et te jäite lennust maha...
Samuti vaatasime Mirjamiga filmi "Pohmakas", kus tsillis meestega koos kodustatud tiiger... Ka ründas vahepeal ja ühele tüübile tekitas tiiger küüne (või hamba?) jäljed kaelale. Täpselt nagu mu unes minule...

Praktikandid

Alles eile oli mu hambaarstiks mingi praktikant, kes ei jaganud midagi, mis ta tgema peab, kui täna oli meie lennureisil praktikandist piloot. (Tundus, et sama inimene, kes eile hambaarsti ametit proovis).
Esimene õhkutõus ebaõnnestus, teise tegime kitsal linnatänaval, tundus, et kõik läks hästi, kuni kapten ütles, et kukume paremale, hoidke kinni.
See ei olnud küll oluline kukkumine, kuid siiski rammisime ühte majja sisse. See oli vist mingisugune kool, osad inimesed jooksid lapsi päästma sealt. Ühel hetkel, kui tahtsin ka abikäe anda, ei olnud seal enam ühtegi last, see oli päris hirmus. Lennuki ümber askeldasid ainult mingisugused pahade kavatsustega vanamehed. Üritasin nende eest põgeneda joostes, aga neid oli palju. Jooksin mäest üles, sest tundus, et seal kusagil on väljapääs. Tegelikult ei olnud kusagil väljapääsu, vaid jooksin lihtsalt mäkke, mis läks järjest kaljusemaks.
Mõne mehe käest pääsesin, kuna teesklesin lonkamist - see tegi mind omaks, kuna nad olid vist kõik invaliidid (?) Ma ei tea, kuidas nad siis mulle järgi said joosta üldse..

Üsna tavalised uned

Eile unes sõbrustasin Madonnaga ja täna viskas mind Aivar Riisalu kiviga, kuna üritasin teda fotografeerida 9. korruse aknast, astusin sammu aknast eemale, kivi tabas
nneks vaid aknalauda.

Karud

Oi ma olin õnnelik, kui avastasin, et mu akna taga on 3 suurt pruuni karu, kellest sain nummisid fotosid klõpsida. Ärkasin hiljem küll üles, aga ikka on tunne, nagu oleksin just elus karusid näinud.

Hotell

Täna oli tõeline kergendus üles tõusta. Unes otsisime kellegagi mingisugust kohta taga, lõpuks osutus otsitav Olümpia hotelliks, siis ma teadsin küll, kuidas sinna saab. Aga kahjuks teadis seda ka üks mu kaaslastest ning meie arvamused ei ühtinud. Läksime siis tema arvamuse järgi trammi peale ja sõitsime kuhugi Lasnamäe soppi.
Uni iseenesest ei olnud hirmus, küll aga väga väsitav, üritad kogu aeg mõelda, kus see hotell on, samas kui kõik su ümber muutub nii kiiresti (teate ju küll unenägusid, ühel hetkel olete nt Soomes ja järgmisel oma toas ja siis jälle hoopis tagahoovis). Hea oli ärgata.

Paks margareeta ja spa

Olin mingis hoones ja siis teadsin, et üks uks viib tasuta solaariumisse, astusin sisse ja tuli välja, et seal on lisaks ka vann ürtidega ja igast sellised eksootilised mõnud veel. Teadsin ka, et see kõik on ainult sellises ühes kabiinis, kuhu mahub ainult üks inimene. Ja et seal ei ole ühtegi administraatorit ega midagi.
Võtsin siis laualt asju kaasa (ma ei tea mis asjad need olid, aga mingid kreemid jms) ja siis järsku tekkis sinna administraator. Ja osadele asjadele tekkisid hinnasildid. Ja siis ma küsisin, et kas see vann jms ei ole tasuta, siis ta ütles et ei, et 149 eeki. Mõtlesin, et ok, isegi suht soodne. Järsku muutus väike kabiin suureks spakompleksiks. Palju vanne jms ja kõik ühes ruumis. Ja mina seal ainult rätikuväel, samas kui seal istus oma järjekorda ootamas ka mehi. Tahtsin kaardiga maksta. Kaardiugeja oli seal spa-osas, aga adminn pidi arve sisestama oma ruumis. Ütles, et ma paneks kaardi sisse siis, kui ette tuleb arve nr 49. Aga arved jooksid nii kiiresti ees. Ühel hetkel tabasin nr 49 ära ja lükkasin kaardi sisse. Hakkasin pin-i panema, aga nupud olid hoopis teise asetusega kui tavaliselt. Ja üldse vist vajutasin kahte nuppu korraga. Ja järsku käis piiks ja adminn hakkasmuga läbi mikri rääkima,tundus, et ta oli paanikas ja otsustas hoopis ise minu juurde tulla. Tuli välja, et mu juustest oli veetilk aparaadile kukkunud ja siis oli mingine ohtlik seisund.

Teine uni algas nii, et ma olin koos oma perega mingi kõrgemäe tipu lähedal, aga natuke oli veel ronida. See ol ikka mingisugune vähemalt 3000m kõrgune mägi. Eemalt vaatas meid mingi naine, ise hullult rõõmus. Ta otsustas meiega ühineda, sest tundus, et meil olid samad eesmärgid,aga ainult selle erinevusega, et tema ronib sinna mäe otsa enamvähem iga päev. Nii ta aitaski meid sinna üles tippu, kus lehvis Eesti lipp. Aga mina tahtsin sealt ära minna, sest mul oli väga ebamugav asend ja tuul oli ja ma kartsin väga, et lihtsalt sajan sealt alla. Aga mäe jalamil oli mingisugune pidu.. Laulupidu või midagi laadset. Järsku tekkis mul väike segadus ja ma küsisin et kus me oleme. Mulle vastas too võõras naine, et paksu Margareta otsas.

Taolised segased uned lasid mu silme ees ringi terve hommik otsa. Lõppkokkuvõttes nägin juba seda ka unes, et kell oli 17 õhtul ja et ma ei jõua rongile.

Sõjavägi

Nägin unes, et mu ema pidi sõjaväkke minema. Mõtlesime küll, et wtf, aga siis mõtlesime, et küllap mingiks sööklatädiks vms.
Aga siis järsku olin ma ise seal koos majatäie teiste võõraste tüdrukutega. Järsku tehti mulle ülesandeks mingi hunnik õunu maha müüa ja 5 suurt vesipiipu ka. Ja ma sain aru,et kui mul see õnnestub, siis ei pea ma minema mitte sõdima, vaid võinolla kaupmehe rollis, keda keegi ei puuduta. Ja siis hullult üritasin neid maha ärida. Ja mu boss või mingi kindral või mida iganes oli meie füüsika praksi õps, keda ma eile sööklas nägin. (Y)

Sarnane uni

Taas nägin sellist und, et oli suht öö, olin voodis või voodisse minemas ja nägin, kuidas mingi võõras noor mees meie lauta läks ja tiku süütas ja sis nagu mingi lambi põlemapani. Ütlesin käppelt isale..
Hiljem tuli välja, et see mees jälgis meid (v muisa rohkem nagu) juba pikka aega, et tal olid mingid kaamerad ja plaa plaa.
Ja me ei saanud tast kuidagi lahti. Aga siis ühel hetkel keegi käskis meil teda lumepallidega visata. Seda ta kartis hirmsasti ja nii saimegi tast vabaks:)

Hambad

Nägin unes, et mu labori ühel bossil tuli suust verd. Ja siis hakkasid ta hambad välja kukkuma ükshaaval. Ja mul oli sama lugu. Iga kord kui üks hammas jälle välja kukkus palvetasin hullult, et see oleks viimane. Aga nad järjest tulid ja tulid.
Une põhjus on ilmselt mu viimase aja hambaarsti otsingud ning see juba veritsevate igemete reklaam.

Ma ikka totaalselt ei salli neid kampaania-reklaame, kus üritatakse inimesi iga hinna eest hirmutada. Nt see ära tapa oma sõpra või HIVi reklaamid või see hammaste reklaam samamoodi. Kuidas nad aru ei saa, et nad lihtsalt süstivad ühiskonda hirmu ja paanikat ja ma ei usu eriti, et keegi hakkaks oma käitumist nende pärast muutma. Lihtsalt minusugused tavalised inimesed hakkavad nägma õudusunenägusid süstlaga narkaritest ja hammaste väljakukkumisest. Tänan väga, meedia!

Mitu und

Täna tuli küll unesid nagu püssitorust kuule.
Kuna registreerisin end lõpuks Viljandi järvejooksule, sis nägin seda juba unes ka muidugi. Jama oli see, et jõudsime starti kell 12.01. Ehk siis minut peale starti:D Jooksime sis juba mingi pool maad ära, kui järsku lidusime millegipärast läbi mingi maja ja sis kuskilt rajale tagasi. Ja seal raja ääres lintide vahel seisis muidugi mingi kohtunik või asi, kes meile disklafi andis. Ja ma olin jumala närvis, sest me olime päris hea ajaga jooksnud. Ja pealegi seal ei olnud rajamärgiseid ja me ei teadnud, kuhu edasi joosta.

Ja siis muidugi nägin ma unes, et elasin mingis korteris ja minu trepikojas elas veel Maarja ja siis veel mingiid tuttavad, aga see trepikoda oli selline, etseal elas veel mingi haige vend, kes pani igale poole süstlaid. No peaaegu igal trepiastmel oli süstal ja sis ukse lingis jne. Ja lisaks ta ajas inimesi ka taga veel oma süstaldega, ma ei teadnud, kas tal on HIV v mitte, aga tõenäoliselt siis oli. Ah, seda und ma edasi kirjeldada ei viitsigi, liiga tüüpiline uni mulle.

Ja siis mingi mees hakkas mulle lambist ennustama.Ütles, et ma ei tohi enne 30dat eluaastat abielluda, sest esimene armastus (mis järgnes, seda ma ei kuulnud). Õnneks on mu esimene armastus ammu möödas:D

Kõht

Nägin unes, et mul olid maailma kõige okeimad kõhulihased:D:D

Aju uperpallid

Sõitsime vennaga mingi masinaga, kelguga vist, igatahes mäletan, et virisesin,et põllul on liiga künklik, sest rääkida eriti ei saanud, hääl hakkas vibreerima. Järsku olin ma hobuse seljas ja sõitsin sellel samal põllul. Oops, peaaegu oleks maasikavagudele astunud, kuid õnneks oli mu hobune piisavalt tark, et mitte seda teha.

Nüüd oli mu hobuse ette teda vedama rakendatud must valge kõhualusega kass, külltema tegi tublit tööd. Kui enne oli mu hobune galopis pisut hulluks läinud, siis nüüd sõitis ta ilusasti ja mõnusalt. Olime teise põllu peal.

Nautisin parajasti sõitu, kui märkasin, et täpselt meile vastu sõidab lilla suur ja lai bemm, ümmargused tule otse meile suunatud. Noh saime tast mööda. Millegipärast ta tiirutas kah sellel põllul, niiet ta tuli meile veel mitu korda vastu. Pärast astus sealt välja keegi blondiin. Lagunenud kõrtsi juures ajasid politseinikud mingi laibaga asju, muretsesin, kas mitte mu hobune ja kass sellest ei ehmu ja üritasin ise võimalikult rahulikuks jääda.

Lõpetasime sõidu ja kass oli päris väsinud, viskas end siruli. Külla tuli sugulane, üritas kassiga mängida, aga karjus koguaeg, sest ei arvestanud kassi küüntega.
Läksin tuppa, kus askeldas mu vanaema. Ta oli kõik kilest riisipakikesed orgunninud ühte hunnikusse ja ma kartsin, et ei tunne enda oma ära. Hakkasin neid lähemalt piidlema. Nägin, et osad olid filtriga pipeti otsikud, neid ma ei olnud kasutanud, niiet panin need kõrvale. Tuhlasin ja tuhasin, ikka ei leidnud õiget ja nii ma kartsin, et ei leiagi oma kassi üles. Lõpuks leidsin kassi kõrvaltoast ja võtsin ta sülle. Küll mu must kass oli ikka ilus: siidiselt valge pea ja taguots ja keha keskelt erkkollane. Ma olin ta üle väga uhke.

Edasi tahtis mu tädi minna keraamikakursusele koos ühe oma sõbrannaga, keda ta polnud ammu näinud. Jõudis siis oma sõbranna poole, kas parajasti suure pintsliga üle oma põskede põsepuna tõmbas, vahepeal natuke ka üle oma blondide lühikeste juuste, tal oli silmis hullumeelne pilk. Tädi sai aru, et asi pole päris õige, ta pistis jooksu ja peitis end mingite uste taha, sõbranna nägi teda seal, tädi pistis jälle jooksu.

Järsku oli hull sõbranna kuhugi maha jäänud ja tädi kuskil redus ja mina jooksin abi järele. Õnneks lahti läksid kõik uksed lükates,mõnedest tupikutest õnnestus mul pääseda ja sain välja, jooksin üle põllu ja seal oli politseijaoskond. (Põld oli tegelikult vist jääväljak)
Järsku läksin majja tagasi. Ja juba jälle jooksin välja juba pähekulunud teed pidi üle põllu ja politseijaoskona juurde. Mul olid õnneks väga kiired jalad.

Kuulsin kedagi lausuvat, et see kõik oli teie aju uperpall, tulin oma toast välja ja nägin maja ees kahte rongi, juttude järgi sain aru, nagu oleks toimunud mingi õnnetus või rong meile majja sisse sõitnud, aga seda näha küll ei olnud. Vaatasime tädiga üksteisele otsa ja naersime "Seda ei juhtunudki" ja mõtlesime, kuidas me rongide õnnetusest midagi ei mäleta.

Ronisin ühele rongidest. Aga ups, see hakkas sõitma, ma mõtlesin siis et suva. Läheb Viljandisse või Tallinnasse, vahet ei ole, nagunii peaks kunagi minema.

Jälle jäin hiljaks

Nägin unes siis seekord jälle hilinemist.. Kuna kell 14 hakkab line, sis ma nägin unes, et ärkasin ja kell oli 14.30. Mõtlesin siis, et okei, lähen teiseks tunniks, mis algab kell 15. LÄksingi, hilinesin veidi sinna ka, millegipärast oli teine treener, kes keset tundi lihtsalt kuhugi kadus ja sis pidi meie õps selle tunni üle võtma ja ta polnud üldse õnnelik selle üle.
Lisaks olid meie tunnis hoopis mingid esinemised (nagu tavaliselt pidudel) ja kell oli juba 15.55 ja me polnud ikka veel tantsida saanud.. Ma olin nii pettunud.

Loomad

Eile nägin unes, et läksin kodus karjamaa poole millegipärast ja all aia ääres seisis hiiglaslik sokk, suurte suurte sarvedega. Järsku avastasin, et mu ümber on veelgi suuri loomi, ma kartsin ja läksin sauna. Samas tundsin, et tegelikult need loomad ei taha mulle paha ja et hoopis on nad mu sõbrad ja aitavad mind. Aga ma ei olnud päris kindel, seega piilusin neid saunaukse vahelt.. Nad olid mu ukse taga. Selgelt mäletan suurt tiigrit ja suurt karu. Eranditult olid need loomad suured. Väga. Rohkem ei mäleta sellest unest. :D

hull?

Nägin unes, et ärkasin ühikas ja märkasin, et keegi sobrab pimedas mu kotis. Ja järsku märkasin, et terve mu tuba on mingeid inimesi täis. Mingid mehed. Nad esalgu vist ei teinud minust eriti välja ja ma läksin kööki, tundsin, et need on jälle mingid deemonid vms ja õnneks tuli mu naabripoiss ja ma küsisin temalt, et kas ta näeb neid 6 inimest mu toas, tema ei näinud muidugi midagi.
Imelik, miks ma näen sellseid unenägusid.
Muidugi näen ka muid, aga kuna need jäävad päris hästi meelde, siis sellistest jubedustest kirjutan siia...

head uned, halvad uned (täiendatud)

Halvad uned jäävad kahjuks paremini ja selgemalt meelde kui head.. Vahepeal olen näinud küll ka ühte väga mõnusat und, mis siiski väga avaldamiseks ei oleks ja mis nii selgelt mul ka enam meeles ei ole.
Väga selgelt on aga meeles tänane hommikune uni, kohe sellest ka lähemalt.

Üldiselt vahepeal veel nägin und, et läksin Arigatosse trenni ja järjekordselt jäin millegipärast hiljaks, see motiiv on mu unedes nii korduv, et see lihtsalt peabmidagi tähendama.

Aga nüüd siis tänasest unest.
Nägin unes, et ärkasin kodus oma voodis ühes teatud poosis: parem käsi üle pea ja ma ei saanud seda eriti liigutada (seda on ka päriselus ette tulnud, et ärkan nii, et see käsi on pea kohal ja täiesti ära surnud, niiet kui tahan käe normaalsesse asendisse panna, siis kukub mu kõhule mingi asi, mis lähemal vaatlusel osutub mu käeks:D Aga see selleks). Unes siis ma ärkasin selles poosis (keset ööd) ja läksin kodus elutuppa, mu ema magas millegipärast seal ja isa käis ka ringi seal läheduses. Viskasin siis korra pildu aknast välja ja nägin, et mingi must kogu tuleb meie karjamaalt üles otse maja poole. Nägin, et see on mingi mees ja ta tuli täpselt nagu oma koju, nagu ta kõnniks oma maal. Küsisin ruttu isalt, et mis see on. Isa vastas, et koer (oli pime ka ja ilmselt ta ei tahtnud mind hirmutada)

Kui ta juba peaaegu päris akna tha oli jõudnud, nägin ta nägu, see oli kriibitud ja verine ja ta vaatas otse mulle otsa, kuigi ma üritasin end hoida nii, et ta sisse ei näeks.
Mingil hetkel oli selge, et ta ei ole inimene. Mingi deemon või ma ei tea mis asi ja igatahes ta tahtis mind. Tahtis mind endaga viia ja millegipärast rääkis mu isaga. Siis olime juba õues, ütles isale, et kõigepealt thab Jacki (see on vb meie tulevane koer), siis mind, siis ema ja siis isa hiirt(ma tõesti ei tea, mis hiirest jutt käis). Kui me seal õues rääkisime, ei olnud ta enam verine vaid päris tavaline noor mees ja mul oli hetkeks juba ükskõik, kas ta võtab mu või mitte.

Lõpuks jäi nii, et ta pidi mulle jägmisel ööl järele tlema. Seega meil oli 1 päev aega, et leida mingi nõid või abiline, kes meil oleks aidanud temast pääseda. Surfasin ilgelt googlis ja varsti ärkasin päriselt.

Lisaks oli selle kummituse eest võimatu end peita, sest ta tajus hingi - ehk siis - nagu meie tunneme lõhna või kuuleme ja selle järgi saame määrata kindlaks kellegi või millegi asupaika, tajus tema lihtsalt hinge olemasolu. Kas pole mitte hirmus - peida end, kuidas tahad ikka leitakse sind üles kuni elus oled.

Arvake mis poosis!!! Parem käsi üle pea !! :S:S:S Is this creepy or what.. Kell oli midagi 7 ja 8 vahel ja mõnda aega ma muidugi uuesti magama jääda ei saanud, lihtsalt liiga hirmus oli. Õnneks oli kardin akna ees, välja vist küll vaadata ei oleks julgenud..

Sellised painajad siis mind külastavadki. Olen avastanud,e t tihti näen hirmsaid unesid kui söön õhtul magusat. Ja kui vaatan kommikotti, mille täna õhtul sisse olen ajanud, võin juba aimata, mis mind täna öösel ees ootab. Kes tahakski magada üldse kui sellised uned on.
Muidugi mõnikord on see-eest siiski vägagi mõnusad:)

Kontrolli alt väljas auto.

Tsillisime mingi seltskonnaga autos. Terve auto oli täis rahvast. Ei olnud mingi uhke auto, punane selline tavaline umbes 15 a vana. Korra läksid kõik autost välja kuhugi ja mina pidin autot valvama jääma. Kui seltskond silmapiirilt kadunud, andsid auto pidurid järele ja auto hakkas tagurpidi sõitma. Mina läksin muidugi paanikasse, aga kuna ma sõita oskan, siis teadsin, mis teha. Tõmbasin käsipiduri peale, sellele vastas auto ainult suuna muutusega (teate küll, trikk mis hoo pealt kässariga tehakse), seejärel sain jala pidurile, ikka ei midagi, pidur lihtsalt ei tööta. Ja kogu see aeg sõitsin tagurpidi ja üritasin meeleheitlikult teistele autodele otsa sõitmist vältida, aga kuna kõik see toimus tallinnas, siis väga lihtne see ei olnud. Aga siiski õnnestus.
Lõpuks vist jäi auto seisma. Aga oh häda - ma ei teadnud, kus ma olen. Üritasin tagasi teed leida, aga tulutult. Hakkasin inimestelt küsima teed ja kirjeldasin kohta, kuhu ma jõudma pidin, niimoodi: Seal on kolmnurkne pruun bussipeatus ja selle taga mingi hoone, kus saab kontserte kuulata.
Minu imestuseks oli linn mitmekihiline (nagu suurte shoppingkeskuste parklad). Üles ma seda kohta vist ei leidnudki.

Kui ma väike olin, siis ma nägin väga tihti unes, et auto hakkab liikuma ja mina ei saa midagi teha.

Täna aga nägin unes, et mul oli kodus kuuseheki taga meri (olen seda varemgi näinud unes) ja mul oli surfilaud ja ma käisin seal vee peal end libistamas. Eriti ma ei osanud, aga panin suvalt ja mõnus oli. Aga mingid profimad nägid ja kutsusid mind mingile surfiõritusele, kuhu ma lõpuks nõustusin kaasa minema. Millegipärast olid kõik need noored, kes mind kaasa kutsusid, traktoris. Sinna minagi siis ronisin. Ja siis ärkasin. Õnneks või kahjuks.
Igatahes surfisoov jäi alles.

Sõjaaeg

Suur hulk eestlasi oli kokku kogutud. Ma päris kindel ei ole, aga tähtsamad mehed võeti kinni. Või lasti isegi maha. Meid, lihtinimesi, otsustati lahti lasta. Kõik hakkasid jooksma eri suundadesse. Siis aga taipasime, et see ei ole mingi armust lahti laskmine, vaid hoopis põnev mäng meie vallutajatele. Seega, eestlased jooksid, vallutajad (ma vist ei pea ütlema, mis riigi kodanikke ma silmas pean) hakkasid meid taga ajama, ainult et neil oli peale jalgade ka muid vahendeid liikumiseks. Näiteks mind ajas taga ATVga kutt.
Olin üsna lootusrikas, sest ümbruskonnas ikka leidus põõsaid, kuhu peitu pugeda, kahjuks aga tuli välja, et ei ühtegi sobivat - kõik olid liiga väiksed ja hädised enda varjamiseks.
Üks minu tagaajaja seisis järve kaldal ja me lükkasime ta sisse - jääkülma vette (selles kohas ei olnud järvel jääd peal), aga tema ronis sealt kohe jälle välja. Kes need meie olime, kes me teda sinna lükkasime? Mina ja üks noormees, kes vist oli mundris, esialgu ma ei saanud aru, mis rahvusest ta on, aga märkasin, et ta aitab mul põgeneda ja sain aru, et ta eestlane. Jooksime siis koos ühte varjupaika, pidin laudast megakiiresti ronima üles lakka, aga ma ei saanud ruttu luuki lahti ja nii mind kätte saadi. Oma abistajat ma rohkem ei näinud.
Siis käis mul peast läbi, et see on ju ainult film, miks ma siis niiväga kardan.
Ja juba jälle ma jooksin läbi põõsaste, oksad käisid vastu nägu, valus ei olnud, kuid ikka ei leidnud sobivat peidupaika. Mind saadi kätte ja olime u 3-4kesi mingises puidust ruumis, viga meile ei tehtud. Möödaminejate eest pidime end millegipärast varjama.