Friday, March 20, 2009
Sunday, March 8, 2009
Aju uperpallid
Sõitsime vennaga mingi masinaga, kelguga vist, igatahes mäletan, et virisesin,et põllul on liiga künklik, sest rääkida eriti ei saanud, hääl hakkas vibreerima. Järsku olin ma hobuse seljas ja sõitsin sellel samal põllul. Oops, peaaegu oleks maasikavagudele astunud, kuid õnneks oli mu hobune piisavalt tark, et mitte seda teha.
Nüüd oli mu hobuse ette teda vedama rakendatud must valge kõhualusega kass, külltema tegi tublit tööd. Kui enne oli mu hobune galopis pisut hulluks läinud, siis nüüd sõitis ta ilusasti ja mõnusalt. Olime teise põllu peal.
Nautisin parajasti sõitu, kui märkasin, et täpselt meile vastu sõidab lilla suur ja lai bemm, ümmargused tule otse meile suunatud. Noh saime tast mööda. Millegipärast ta tiirutas kah sellel põllul, niiet ta tuli meile veel mitu korda vastu. Pärast astus sealt välja keegi blondiin. Lagunenud kõrtsi juures ajasid politseinikud mingi laibaga asju, muretsesin, kas mitte mu hobune ja kass sellest ei ehmu ja üritasin ise võimalikult rahulikuks jääda.
Lõpetasime sõidu ja kass oli päris väsinud, viskas end siruli. Külla tuli sugulane, üritas kassiga mängida, aga karjus koguaeg, sest ei arvestanud kassi küüntega.
Läksin tuppa, kus askeldas mu vanaema. Ta oli kõik kilest riisipakikesed orgunninud ühte hunnikusse ja ma kartsin, et ei tunne enda oma ära. Hakkasin neid lähemalt piidlema. Nägin, et osad olid filtriga pipeti otsikud, neid ma ei olnud kasutanud, niiet panin need kõrvale. Tuhlasin ja tuhasin, ikka ei leidnud õiget ja nii ma kartsin, et ei leiagi oma kassi üles. Lõpuks leidsin kassi kõrvaltoast ja võtsin ta sülle. Küll mu must kass oli ikka ilus: siidiselt valge pea ja taguots ja keha keskelt erkkollane. Ma olin ta üle väga uhke.
Edasi tahtis mu tädi minna keraamikakursusele koos ühe oma sõbrannaga, keda ta polnud ammu näinud. Jõudis siis oma sõbranna poole, kas parajasti suure pintsliga üle oma põskede põsepuna tõmbas, vahepeal natuke ka üle oma blondide lühikeste juuste, tal oli silmis hullumeelne pilk. Tädi sai aru, et asi pole päris õige, ta pistis jooksu ja peitis end mingite uste taha, sõbranna nägi teda seal, tädi pistis jälle jooksu.
Järsku oli hull sõbranna kuhugi maha jäänud ja tädi kuskil redus ja mina jooksin abi järele. Õnneks lahti läksid kõik uksed lükates,mõnedest tupikutest õnnestus mul pääseda ja sain välja, jooksin üle põllu ja seal oli politseijaoskond. (Põld oli tegelikult vist jääväljak)
Järsku läksin majja tagasi. Ja juba jälle jooksin välja juba pähekulunud teed pidi üle põllu ja politseijaoskona juurde. Mul olid õnneks väga kiired jalad.
Kuulsin kedagi lausuvat, et see kõik oli teie aju uperpall, tulin oma toast välja ja nägin maja ees kahte rongi, juttude järgi sain aru, nagu oleks toimunud mingi õnnetus või rong meile majja sisse sõitnud, aga seda näha küll ei olnud. Vaatasime tädiga üksteisele otsa ja naersime "Seda ei juhtunudki" ja mõtlesime, kuidas me rongide õnnetusest midagi ei mäleta.
Ronisin ühele rongidest. Aga ups, see hakkas sõitma, ma mõtlesin siis et suva. Läheb Viljandisse või Tallinnasse, vahet ei ole, nagunii peaks kunagi minema.
Nüüd oli mu hobuse ette teda vedama rakendatud must valge kõhualusega kass, külltema tegi tublit tööd. Kui enne oli mu hobune galopis pisut hulluks läinud, siis nüüd sõitis ta ilusasti ja mõnusalt. Olime teise põllu peal.
Nautisin parajasti sõitu, kui märkasin, et täpselt meile vastu sõidab lilla suur ja lai bemm, ümmargused tule otse meile suunatud. Noh saime tast mööda. Millegipärast ta tiirutas kah sellel põllul, niiet ta tuli meile veel mitu korda vastu. Pärast astus sealt välja keegi blondiin. Lagunenud kõrtsi juures ajasid politseinikud mingi laibaga asju, muretsesin, kas mitte mu hobune ja kass sellest ei ehmu ja üritasin ise võimalikult rahulikuks jääda.
Lõpetasime sõidu ja kass oli päris väsinud, viskas end siruli. Külla tuli sugulane, üritas kassiga mängida, aga karjus koguaeg, sest ei arvestanud kassi küüntega.
Läksin tuppa, kus askeldas mu vanaema. Ta oli kõik kilest riisipakikesed orgunninud ühte hunnikusse ja ma kartsin, et ei tunne enda oma ära. Hakkasin neid lähemalt piidlema. Nägin, et osad olid filtriga pipeti otsikud, neid ma ei olnud kasutanud, niiet panin need kõrvale. Tuhlasin ja tuhasin, ikka ei leidnud õiget ja nii ma kartsin, et ei leiagi oma kassi üles. Lõpuks leidsin kassi kõrvaltoast ja võtsin ta sülle. Küll mu must kass oli ikka ilus: siidiselt valge pea ja taguots ja keha keskelt erkkollane. Ma olin ta üle väga uhke.
Edasi tahtis mu tädi minna keraamikakursusele koos ühe oma sõbrannaga, keda ta polnud ammu näinud. Jõudis siis oma sõbranna poole, kas parajasti suure pintsliga üle oma põskede põsepuna tõmbas, vahepeal natuke ka üle oma blondide lühikeste juuste, tal oli silmis hullumeelne pilk. Tädi sai aru, et asi pole päris õige, ta pistis jooksu ja peitis end mingite uste taha, sõbranna nägi teda seal, tädi pistis jälle jooksu.
Järsku oli hull sõbranna kuhugi maha jäänud ja tädi kuskil redus ja mina jooksin abi järele. Õnneks lahti läksid kõik uksed lükates,mõnedest tupikutest õnnestus mul pääseda ja sain välja, jooksin üle põllu ja seal oli politseijaoskond. (Põld oli tegelikult vist jääväljak)
Järsku läksin majja tagasi. Ja juba jälle jooksin välja juba pähekulunud teed pidi üle põllu ja politseijaoskona juurde. Mul olid õnneks väga kiired jalad.
Kuulsin kedagi lausuvat, et see kõik oli teie aju uperpall, tulin oma toast välja ja nägin maja ees kahte rongi, juttude järgi sain aru, nagu oleks toimunud mingi õnnetus või rong meile majja sisse sõitnud, aga seda näha küll ei olnud. Vaatasime tädiga üksteisele otsa ja naersime "Seda ei juhtunudki" ja mõtlesime, kuidas me rongide õnnetusest midagi ei mäleta.
Ronisin ühele rongidest. Aga ups, see hakkas sõitma, ma mõtlesin siis et suva. Läheb Viljandisse või Tallinnasse, vahet ei ole, nagunii peaks kunagi minema.
Subscribe to:
Posts (Atom)