head uned, halvad uned (täiendatud)

Halvad uned jäävad kahjuks paremini ja selgemalt meelde kui head.. Vahepeal olen näinud küll ka ühte väga mõnusat und, mis siiski väga avaldamiseks ei oleks ja mis nii selgelt mul ka enam meeles ei ole.
Väga selgelt on aga meeles tänane hommikune uni, kohe sellest ka lähemalt.

Üldiselt vahepeal veel nägin und, et läksin Arigatosse trenni ja järjekordselt jäin millegipärast hiljaks, see motiiv on mu unedes nii korduv, et see lihtsalt peabmidagi tähendama.

Aga nüüd siis tänasest unest.
Nägin unes, et ärkasin kodus oma voodis ühes teatud poosis: parem käsi üle pea ja ma ei saanud seda eriti liigutada (seda on ka päriselus ette tulnud, et ärkan nii, et see käsi on pea kohal ja täiesti ära surnud, niiet kui tahan käe normaalsesse asendisse panna, siis kukub mu kõhule mingi asi, mis lähemal vaatlusel osutub mu käeks:D Aga see selleks). Unes siis ma ärkasin selles poosis (keset ööd) ja läksin kodus elutuppa, mu ema magas millegipärast seal ja isa käis ka ringi seal läheduses. Viskasin siis korra pildu aknast välja ja nägin, et mingi must kogu tuleb meie karjamaalt üles otse maja poole. Nägin, et see on mingi mees ja ta tuli täpselt nagu oma koju, nagu ta kõnniks oma maal. Küsisin ruttu isalt, et mis see on. Isa vastas, et koer (oli pime ka ja ilmselt ta ei tahtnud mind hirmutada)

Kui ta juba peaaegu päris akna tha oli jõudnud, nägin ta nägu, see oli kriibitud ja verine ja ta vaatas otse mulle otsa, kuigi ma üritasin end hoida nii, et ta sisse ei näeks.
Mingil hetkel oli selge, et ta ei ole inimene. Mingi deemon või ma ei tea mis asi ja igatahes ta tahtis mind. Tahtis mind endaga viia ja millegipärast rääkis mu isaga. Siis olime juba õues, ütles isale, et kõigepealt thab Jacki (see on vb meie tulevane koer), siis mind, siis ema ja siis isa hiirt(ma tõesti ei tea, mis hiirest jutt käis). Kui me seal õues rääkisime, ei olnud ta enam verine vaid päris tavaline noor mees ja mul oli hetkeks juba ükskõik, kas ta võtab mu või mitte.

Lõpuks jäi nii, et ta pidi mulle jägmisel ööl järele tlema. Seega meil oli 1 päev aega, et leida mingi nõid või abiline, kes meil oleks aidanud temast pääseda. Surfasin ilgelt googlis ja varsti ärkasin päriselt.

Lisaks oli selle kummituse eest võimatu end peita, sest ta tajus hingi - ehk siis - nagu meie tunneme lõhna või kuuleme ja selle järgi saame määrata kindlaks kellegi või millegi asupaika, tajus tema lihtsalt hinge olemasolu. Kas pole mitte hirmus - peida end, kuidas tahad ikka leitakse sind üles kuni elus oled.

Arvake mis poosis!!! Parem käsi üle pea !! :S:S:S Is this creepy or what.. Kell oli midagi 7 ja 8 vahel ja mõnda aega ma muidugi uuesti magama jääda ei saanud, lihtsalt liiga hirmus oli. Õnneks oli kardin akna ees, välja vist küll vaadata ei oleks julgenud..

Sellised painajad siis mind külastavadki. Olen avastanud,e t tihti näen hirmsaid unesid kui söön õhtul magusat. Ja kui vaatan kommikotti, mille täna õhtul sisse olen ajanud, võin juba aimata, mis mind täna öösel ees ootab. Kes tahakski magada üldse kui sellised uned on.
Muidugi mõnikord on see-eest siiski vägagi mõnusad:)

Kontrolli alt väljas auto.

Tsillisime mingi seltskonnaga autos. Terve auto oli täis rahvast. Ei olnud mingi uhke auto, punane selline tavaline umbes 15 a vana. Korra läksid kõik autost välja kuhugi ja mina pidin autot valvama jääma. Kui seltskond silmapiirilt kadunud, andsid auto pidurid järele ja auto hakkas tagurpidi sõitma. Mina läksin muidugi paanikasse, aga kuna ma sõita oskan, siis teadsin, mis teha. Tõmbasin käsipiduri peale, sellele vastas auto ainult suuna muutusega (teate küll, trikk mis hoo pealt kässariga tehakse), seejärel sain jala pidurile, ikka ei midagi, pidur lihtsalt ei tööta. Ja kogu see aeg sõitsin tagurpidi ja üritasin meeleheitlikult teistele autodele otsa sõitmist vältida, aga kuna kõik see toimus tallinnas, siis väga lihtne see ei olnud. Aga siiski õnnestus.
Lõpuks vist jäi auto seisma. Aga oh häda - ma ei teadnud, kus ma olen. Üritasin tagasi teed leida, aga tulutult. Hakkasin inimestelt küsima teed ja kirjeldasin kohta, kuhu ma jõudma pidin, niimoodi: Seal on kolmnurkne pruun bussipeatus ja selle taga mingi hoone, kus saab kontserte kuulata.
Minu imestuseks oli linn mitmekihiline (nagu suurte shoppingkeskuste parklad). Üles ma seda kohta vist ei leidnudki.

Kui ma väike olin, siis ma nägin väga tihti unes, et auto hakkab liikuma ja mina ei saa midagi teha.

Täna aga nägin unes, et mul oli kodus kuuseheki taga meri (olen seda varemgi näinud unes) ja mul oli surfilaud ja ma käisin seal vee peal end libistamas. Eriti ma ei osanud, aga panin suvalt ja mõnus oli. Aga mingid profimad nägid ja kutsusid mind mingile surfiõritusele, kuhu ma lõpuks nõustusin kaasa minema. Millegipärast olid kõik need noored, kes mind kaasa kutsusid, traktoris. Sinna minagi siis ronisin. Ja siis ärkasin. Õnneks või kahjuks.
Igatahes surfisoov jäi alles.

Sõjaaeg

Suur hulk eestlasi oli kokku kogutud. Ma päris kindel ei ole, aga tähtsamad mehed võeti kinni. Või lasti isegi maha. Meid, lihtinimesi, otsustati lahti lasta. Kõik hakkasid jooksma eri suundadesse. Siis aga taipasime, et see ei ole mingi armust lahti laskmine, vaid hoopis põnev mäng meie vallutajatele. Seega, eestlased jooksid, vallutajad (ma vist ei pea ütlema, mis riigi kodanikke ma silmas pean) hakkasid meid taga ajama, ainult et neil oli peale jalgade ka muid vahendeid liikumiseks. Näiteks mind ajas taga ATVga kutt.
Olin üsna lootusrikas, sest ümbruskonnas ikka leidus põõsaid, kuhu peitu pugeda, kahjuks aga tuli välja, et ei ühtegi sobivat - kõik olid liiga väiksed ja hädised enda varjamiseks.
Üks minu tagaajaja seisis järve kaldal ja me lükkasime ta sisse - jääkülma vette (selles kohas ei olnud järvel jääd peal), aga tema ronis sealt kohe jälle välja. Kes need meie olime, kes me teda sinna lükkasime? Mina ja üks noormees, kes vist oli mundris, esialgu ma ei saanud aru, mis rahvusest ta on, aga märkasin, et ta aitab mul põgeneda ja sain aru, et ta eestlane. Jooksime siis koos ühte varjupaika, pidin laudast megakiiresti ronima üles lakka, aga ma ei saanud ruttu luuki lahti ja nii mind kätte saadi. Oma abistajat ma rohkem ei näinud.
Siis käis mul peast läbi, et see on ju ainult film, miks ma siis niiväga kardan.
Ja juba jälle ma jooksin läbi põõsaste, oksad käisid vastu nägu, valus ei olnud, kuid ikka ei leidnud sobivat peidupaika. Mind saadi kätte ja olime u 3-4kesi mingises puidust ruumis, viga meile ei tehtud. Möödaminejate eest pidime end millegipärast varjama.