Tiiger ja Hispaania (täiend)

Olin Barcelonas lennukis, ootasin, et koju saaks. Korrakästi juba turvavööd kinnitada, aga millegipärast lennuk ikka õhku veel ei tõusnud. Mõtlesin siis, et lähen käin wc-s ära, aga muidugi mitte lennukis, vaid lennujaamas. Läksin siis ja kui tagasi jõudsin, oli loomulikult lennuk minema lennanud. Küsisin mingite pilteimüüjate käest, et kas lendas minema ja mingeid muid asju ka ja poole peal vahetasime inglise keele eesti keele vastu, sest see inimene oli tegelt eestlane. Siis ta käis korra ära ja kui tagasi tuli, unustas ära, et ma eestlane olen, hakkas minuga inglise keeles rääkima ja siis oma kolleegigarääkis naeratades eesti keeles, et kui jobu ma olen. Siis tuletasin talle meelde, et ma saan eesti keelest aru ja me kõik naersime.:D Ta ei olnud paha naine.
Igatahes ma otsustasin Hispaaniasse jääda mingi nädalakeseks. Muidugi kõik mu pagas oli minema lennanud.

Kodus oli meil kodustatud tiiger. Selline hästi suur ja ilus. Ja kuulas paremini sõna kui Bella. Ikkagi ma kartsin teda pisut, metsloom ju ikkagi. Ja vahepeal tal tulid ikka metsikud hood peale ka, näiteks siis kui ma parajasti teda kallistasin, siis ta hüppas mulle kaela, jättis sinna 3-4 küünekriimustust (või olid need hmabad?) ja ma mõtlesin,et peame ta vist ikka igaks juhuks ära andma, ei tea, mida ta veel teha võib. Aga kahju oli, sest pärast seda kaela kallale hüppamist oli tal oma käitumise pärast ääretult kahju ja oli näha, et ta kahetses seda tõsiselt. Ta ei tahtnud midagi halba, aga ta ei saanud sinna lihtsalt midagi teha: instinktid...



Järgmisel päeval rääkis Ester, kuidas Riia lennujaamas kuulutati välja mingid nimed ja öeldi et minge oma väravasse ja nii mitu korda ja lõpuks öeldi taas need nimed ja et te jäite lennust maha...
Samuti vaatasime Mirjamiga filmi "Pohmakas", kus tsillis meestega koos kodustatud tiiger... Ka ründas vahepeal ja ühele tüübile tekitas tiiger küüne (või hamba?) jäljed kaelale. Täpselt nagu mu unes minule...

Praktikandid

Alles eile oli mu hambaarstiks mingi praktikant, kes ei jaganud midagi, mis ta tgema peab, kui täna oli meie lennureisil praktikandist piloot. (Tundus, et sama inimene, kes eile hambaarsti ametit proovis).
Esimene õhkutõus ebaõnnestus, teise tegime kitsal linnatänaval, tundus, et kõik läks hästi, kuni kapten ütles, et kukume paremale, hoidke kinni.
See ei olnud küll oluline kukkumine, kuid siiski rammisime ühte majja sisse. See oli vist mingisugune kool, osad inimesed jooksid lapsi päästma sealt. Ühel hetkel, kui tahtsin ka abikäe anda, ei olnud seal enam ühtegi last, see oli päris hirmus. Lennuki ümber askeldasid ainult mingisugused pahade kavatsustega vanamehed. Üritasin nende eest põgeneda joostes, aga neid oli palju. Jooksin mäest üles, sest tundus, et seal kusagil on väljapääs. Tegelikult ei olnud kusagil väljapääsu, vaid jooksin lihtsalt mäkke, mis läks järjest kaljusemaks.
Mõne mehe käest pääsesin, kuna teesklesin lonkamist - see tegi mind omaks, kuna nad olid vist kõik invaliidid (?) Ma ei tea, kuidas nad siis mulle järgi said joosta üldse..