Torm

Sõidsin laevaga. Või no pigem oli see jaht ja sõitsime jõel. Mingi perekonnaga, ma ei tea, kes need olid, aga unes ma neid tundsin. Ja kuidagi me teadsime, et meid ootab ees tori kätte jäämine ja et selle käigus laseb üks tüüp maha millegipärast ühe lapse (kogemata). See oli nagu mingisugune ennustus siis.
Ja nii me üritasime tormi eest pääseda. Tundus, nagu me oleks pääsenud, torm oli jõe ühes osas, aga selle eest saime plehku. Kusjuures tormi tundsimeära nii, et oli üks mees, kes selle tormiga kaasas käis (või ta oligi torm, ma ei tea täpselt), aa igatahes ta nipsutas sõrmi ja see vist tekitaski tormi.
Ja just kui me arvasime, et oleme pääsenud, nägime tumenevat taevast ja vihmapiisku ja seda meest, tuli välja, et olime jõele ringi nagu peale teinud ja sellesse kohta tagasi jõudnud, kus torm oli. Üritasime jälle tormi eest põgeneda. Aga nüüd järsku oli meil sõiduvahendiks jahi asemel hoobis hobuvanker. Alguses oli hobune tubli tormi eest ära jooksmisel, kuid lõpuks kukkus kurnatult maha. Ta tahtis süüa.

Õnneks ma ärkasin siis. Tore, et ma ei näinud, mis oleks saanud, kui torm meid kätte oleks saanud.

Jube reaalne

Kuna eile murdis uni mu juba õhtul kell 21, siis nägin vist varsti juba unenägusid. Kuna kell 3.30 helises mu telefon ja jutustasin oma 5 minutit, siis läkski mu uni ära ja tagasi ei tulnud enam tükk aega.. Mõtlesin juba, et äkki peakski ärkama.. Aga varsti siiski jäin jälle magama ja siis hakkas jubedus pihta.
Algasid unenäod, mis olid nii hullult reaalsusega segatud, et ma ei jaganud ära, kas nüüd on uni või mitte. Unes oli mu tuba pisut suurem ja oli öö ja nuka taga oli üks voodi veel ja seal magas üks tüüp. No üks inimene, keda ma tean, aga ei tunne..Ma ikka suht ehmatasin, sel hetkel jõudis mulle kohale, et tegelikult PEAB see uni olema.. Aga kõik oli täiesti reaalne, kõik piirjooned selged, kõik kõik, mitte miski ei andnud märku, et see oleks uni. Välja arvatud see tüüp ühes voodis..
Ma mäletan, et ma ütlesin endale: "issand kui reaalne see kõik on" ja siis võtsin selle tüübi juustest kinni ja sakutasin millegipärast.. No raputasin ta pead... Tundsin täpselt juukseid oma käes.. Ma mitte ainult ei näinud, vaid ka tundsin kõiki asju väga reaalselt. Ja see oli nii hirmus, ma kartsin täiega.
Järgnev kordus mitu korda: ärkasin üles unest, leidsin jälle midagi ebareaalset (aga siiski väga reaalset), sain aru, et tegelikult ma ikkagi ei ärganud veel üles ja ärkasin üles ja nii edasi. Kuni lõpuks siis ärkasin päriselt ja see oli tohutu kergendus. Aga kuna kell oli ikkagi veel vähe, siis pidin riskima uuesti magama jäämisega. Aga siis vist läks kõik juba õnneks.