Sõidsin laevaga. Või no pigem oli see jaht ja sõitsime jõel. Mingi perekonnaga, ma ei tea, kes need olid, aga unes ma neid tundsin. Ja kuidagi me teadsime, et meid ootab ees tori kätte jäämine ja et selle käigus laseb üks tüüp maha millegipärast ühe lapse (kogemata). See oli nagu mingisugune ennustus siis.
Ja nii me üritasime tormi eest pääseda. Tundus, nagu me oleks pääsenud, torm oli jõe ühes osas, aga selle eest saime plehku. Kusjuures tormi tundsimeära nii, et oli üks mees, kes selle tormiga kaasas käis (või ta oligi torm, ma ei tea täpselt), aa igatahes ta nipsutas sõrmi ja see vist tekitaski tormi.
Ja just kui me arvasime, et oleme pääsenud, nägime tumenevat taevast ja vihmapiisku ja seda meest, tuli välja, et olime jõele ringi nagu peale teinud ja sellesse kohta tagasi jõudnud, kus torm oli. Üritasime jälle tormi eest põgeneda. Aga nüüd järsku oli meil sõiduvahendiks jahi asemel hoobis hobuvanker. Alguses oli hobune tubli tormi eest ära jooksmisel, kuid lõpuks kukkus kurnatult maha. Ta tahtis süüa.
Õnneks ma ärkasin siis. Tore, et ma ei näinud, mis oleks saanud, kui torm meid kätte oleks saanud.
No comments:
Post a Comment