Tsillisime mingi seltskonnaga autos. Terve auto oli täis rahvast. Ei olnud mingi uhke auto, punane selline tavaline umbes 15 a vana. Korra läksid kõik autost välja kuhugi ja mina pidin autot valvama jääma. Kui seltskond silmapiirilt kadunud, andsid auto pidurid järele ja auto hakkas tagurpidi sõitma. Mina läksin muidugi paanikasse, aga kuna ma sõita oskan, siis teadsin, mis teha. Tõmbasin käsipiduri peale, sellele vastas auto ainult suuna muutusega (teate küll, trikk mis hoo pealt kässariga tehakse), seejärel sain jala pidurile, ikka ei midagi, pidur lihtsalt ei tööta. Ja kogu see aeg sõitsin tagurpidi ja üritasin meeleheitlikult teistele autodele otsa sõitmist vältida, aga kuna kõik see toimus tallinnas, siis väga lihtne see ei olnud. Aga siiski õnnestus.
Lõpuks vist jäi auto seisma. Aga oh häda - ma ei teadnud, kus ma olen. Üritasin tagasi teed leida, aga tulutult. Hakkasin inimestelt küsima teed ja kirjeldasin kohta, kuhu ma jõudma pidin, niimoodi: Seal on kolmnurkne pruun bussipeatus ja selle taga mingi hoone, kus saab kontserte kuulata.
Minu imestuseks oli linn mitmekihiline (nagu suurte shoppingkeskuste parklad). Üles ma seda kohta vist ei leidnudki.
Kui ma väike olin, siis ma nägin väga tihti unes, et auto hakkab liikuma ja mina ei saa midagi teha.
Täna aga nägin unes, et mul oli kodus kuuseheki taga meri (olen seda varemgi näinud unes) ja mul oli surfilaud ja ma käisin seal vee peal end libistamas. Eriti ma ei osanud, aga panin suvalt ja mõnus oli. Aga mingid profimad nägid ja kutsusid mind mingile surfiõritusele, kuhu ma lõpuks nõustusin kaasa minema. Millegipärast olid kõik need noored, kes mind kaasa kutsusid, traktoris. Sinna minagi siis ronisin. Ja siis ärkasin. Õnneks või kahjuks.
Igatahes surfisoov jäi alles.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment