Alles eile oli mu hambaarstiks mingi praktikant, kes ei jaganud midagi, mis ta tgema peab, kui täna oli meie lennureisil praktikandist piloot. (Tundus, et sama inimene, kes eile hambaarsti ametit proovis).
Esimene õhkutõus ebaõnnestus, teise tegime kitsal linnatänaval, tundus, et kõik läks hästi, kuni kapten ütles, et kukume paremale, hoidke kinni.
See ei olnud küll oluline kukkumine, kuid siiski rammisime ühte majja sisse. See oli vist mingisugune kool, osad inimesed jooksid lapsi päästma sealt. Ühel hetkel, kui tahtsin ka abikäe anda, ei olnud seal enam ühtegi last, see oli päris hirmus. Lennuki ümber askeldasid ainult mingisugused pahade kavatsustega vanamehed. Üritasin nende eest põgeneda joostes, aga neid oli palju. Jooksin mäest üles, sest tundus, et seal kusagil on väljapääs. Tegelikult ei olnud kusagil väljapääsu, vaid jooksin lihtsalt mäkke, mis läks järjest kaljusemaks.
Mõne mehe käest pääsesin, kuna teesklesin lonkamist - see tegi mind omaks, kuna nad olid vist kõik invaliidid (?) Ma ei tea, kuidas nad siis mulle järgi said joosta üldse..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment